Marju Põld, maasikate armastaja ja karjäärinõustaja

Ma armastan maasikaid. Nad on ilusad ja maitsevad ka hästi. Juba lapsest saati armastan marju ja mulle meeldib neid ka korjata. Mu vanaema ütles mulle, et olen oma nime Marju väärt ja õigustan seda igati kuna marjade korjamisel näitasin üles visadust ja kiirust. Karjäärijuhtimisel on üks peamine alus - tee seda, mida sulle meeldib teha. Nii siis mõtlesingi, et olukorras, kus enda põhitööd - koolitamise tööd ei ole just väga palju ja vaba aega on, miks mitte korjata maasikaid. Seda enam, et kuuldavasti on põldudel töökäsi puudu. Mõte sellest, et need ilusad ja maitsvad maasikad võivad sel aastal põldudele jäädagi, tundub valus. Samas tekkis ka inimressursi arendajana professionaalne huvi, miks marjakorjajaid ei ole piisavalt ja kuidas inimesi põldudele saaks? Marju Põld marjapõllule - miks ka mitte!?   Mulle tundus, et see võiks mulle sobida ja ma saaksin hakkama. Ma väärtustan maasikaid, mul on korjamiseks vajalikud oskused ja teadmised, mul on hea füüsiline vorm, olen lapsena talus kasvanud ja usun oma vastupidavusse, mul on püsivust, mul on aega, mul on huvi. Nagu tellitult nägin Töötukassa tööpakkumistes, et otsitakse minusugust käbedat korjajat. Kirjutasin talu perenaisele, kiitsin oma tugevusi ja peagi saingi vastuse, et olen põllule oodatud. Nii oligi mul otsus tehtud ja tegutsema!

Esimene päev põllul. Maasikataimed on põlvini ja lihavad, maasikad on väga suured ja punased ning neid on palju! Kell on 6 hommikul. Alustan. Kummardan ja põlvitan. Kükitan ja külitan. Ei ole hullu midagi. Raha vedeleb maas, ainult korja üles! Tore on korjata. Ilm on imeilus. Pererahvaski on tore. Töötajatele on loodud väga head tingimused. Tööd saab teha omas tempos, igaüks valib kehaasendeid nagu oskab. Korjaja on siin väärtustatud. Armsas puhkemajakeses saab käia pausidel, sööki soojendada, selga sirutada, pesta. Töökultuur on kõrge. Protsessid on tõhustatud. Kvaliteedikontroll toimib. Kõik on hästi. Inimesed on sõbralikud ja rõõmsad. Nalja saab ka. Käed käivad ja üritan leiutada aina uusi asendeid korjamiseks. Asendit on hea vahetada vähemalt iga 15 minuti järgi. Ja nii 3 tundi järjest. Kolme tunniga on 1 vagu tehtud ja 32 kg korjatud. Ei ole üldse halb tulemus! Paus ja uus korje. Nüüd juba on keerulisem asendeid leiutada. Tunnen, et igapäevastest joogaharjutustest on siin nüüd tõesti kasu. Paljud enne töötanud asendid on siiski nüüd juba valusad. Kuue tunni pärast olen väga väsinud. Vaevu vean end autosse. Kauem küll ei oleks jaksanud. Päeva teenistuseks tuleb 30 eurot.

Õnneks on korje ülepäeviti. Järgmisel päeval on keha valus. Ikka kohe nii valus, et määrin valuvaigistava kreemiga ja võtan tableti ka. Austraalias farmi pidav sõber ütleb, et järgmisel tööpäeval võta valuvaigisti kohe hommikul sisse, siis on päev kergem. Et nii tehaksegi farmis, kui päev tõotab tulla füüsiliselt raske. Ilma füüsilise valuta farmi ei saa pidada ja igaüks, kes töötab põllumajanduses teab ilmselt rääkida, et kusagilt valutab iga päev. See päev lähebki mul taastumiseks.

Uus päev. Lähen põllule varem kuna päev tõotab tulla kuum. Kell 5.30 olen kohal. Kolm tundi korjates lähevad märkamatult. Mõne marja söön ära ka. See mõjub nagu preemia. Vaja ju ikka teada ka, kuidas maitseb, kuidas muidu oskan teistele meie kaupa kiita. Parimad maasikad on sellised, mida tigu on veidi juba näksinud. Tigu teab, mis on hea! Maasikas on meil siin mahe ja see on ka teole teada. Kell 12 saabub põllule jäätis. Just õigel ajal! Vean kihla, et pererahvas on ise palju maasikaid korjanud, kuidas muidu oskavad jäätise nii õigel ajal tuua. Energiat tuli juurde. Päikesel aga samuti. On väga palav. Viiendaks tunniks olen läbimärg ja mu käed vaevalt liiguvad. Tõden, et mulle kui korjajale on kindlasti kasuks ka hiljutine keha kuumusega harjutamine Austraalias ja kõrge valulävi. Austraalia +45 kraadi kõrval ei tundugi 29 kraadi nii väga hull.  Kuumuse tõttu jõuan teha siiski vähem. Vahepeal ka rooman. Päris 30 eurot ei saa. Kõrvalkorjaja ütleb, et tema rohkem küll ei tule. Liiga raske on. Ei jaksa rohkem.

Kolmas päev põllul. Võtangi valuvaigisti kohe hommikul sisse. Ei pea ju valu kannatama, kui teisiti ka saab. Põllul on täna rohkem korjajaid. Siiski üks nooremapoolsem korjaja on täna ette teatamata koju jäänud ja targu ka telefoni välja lülitanud. Lõuna paiku lubab vihma ja seega tuleb maasikad kiirelt ära korjata. Nutikas maasikakasvataja teab täpselt, mitu inimest on vaja, et põld kuue tunniga küpsetest marjadest tühjaks saaks. See lihtne personaliarvestus on omanikul tehtud. Kindlasti on kaasa aidanud ka oma brändi ja hea tuntuse loomine - inimesi on põllul piisavalt. Täna on põllul ka lapsevanemaid teismelistega. Selline lihtne töökasvatus noortele on tõhus. Koos ema-isaga põllul olles on see tööharjutus nagu kvaliteetaeg oma lapsega. Räägitakse töö väärtusest, kuidas tööd planeerida, kuidas see äri siin toimib, kuidas väsimusega hakkama saada, kuidas hoida vaatamata väsimusele rõõmsat meelt, mängitakse sõnamängu ja räägitakse naljalugusid, arutletakse päevakajalist, mõeldakse ühiselt kuidas energiat ja motivatsiooni tõsta.  Küsin ühelt noorelt, et kumb on tema jaoks raskem pingutus, kas see füüsiline siin või vaimne pingutus õppimise näol. Ta ütleb, et oleneb mida õppida, aga üldiselt on vaimne pingutus talle meeldivam. See on juba väga hea teadmine iseendast. Igat tööd tehes tuleb pingutada. Töö definitsioongi ütleb, et see on pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha. Kusjuures puhkamine on eriti mõnus, kui sellele on eelnenud pingutus - olgu siis vaimne või füüsiline. Läbi kumma pingutuse eelkõige eelistad oma igapäevast leiba teenida, see on oluline teadmine enda karjääri juhtimisel. Seega isegi maasikapõllul saab läbi tegutsemise ennast tundma õppida ja enese tundmine on väga oluline selleks, et luua endale rahuldust pakkuv tööelu. Lisaks sellele, et kas pigem pingutaksid vaimselt või füüsiliselt, võiks enda kohta ka teada üht-teist muutki, näiteks, kui suures ulatuses sulle meeldib igapäevaselt tööalaselt suhelda ja rääkida, kuidas talud rutiini, kas sinus on loomingulisust, ettevõtlikkust või soovid läbi oma töö teha seda kõike. Mida väärtustad, mis huvi pakub? Inimesed ongi erinevad ja meile sobivad erinevad tööd.   Maasikapõllulgi noort töötamas jälgides saab juba aimu, kes on pigem ettevõtlik, sotsiaalne või loominguline kui et praktilist laadi tööd eelistav. Seetõttu ongi noortel esimesed töökogemused väga olulised saada, et selle tegutsemise kogemuse baasilt ennast tundma õppida ja analüüsida ennast. Usun, et need noored, kes tol päeval olid põllul, said kindlasti midagi uut enda kohta teada. Kindlasti nad aga harjutasid püsivust ning said teada, et poest ühe vahvlikoonuses koorejäätise ostmiseks tuleb korjata 2 kg maasikaid, aga iPhone 11 jaoks on vaja korjata 1600 kg, mis on vähemalt 160 tundi tööd maasikapõllul. Või teistpidi õeldes - 20 päeva tööd ja ongi iPhone käes!

Kuidas oleks, kui saadaks kõik noored kohustuslikus korras maasikapõldudele? Palju aastaid ju noored käisid kartulipõldudel. Ütlen siin julgelt välja enda kui karjäärinõustaja seisukoha. See ei töötaks.  See lihtsalt viiks selleni, et läbi sunduse võetakse noortelt ära võimalus, et noorel tekiks huvi põllumajanduse vastu iseseisvalt.   Sundimine toob kaasa vastumeelsuse. Noortes tuleb äratada huvi. Huvi tekitab motivatsiooni. Seda huvi saab kõige paremini äratada lapsevanem tutvustades juba varakult töömaailma, sealhulgas põllumajandusettevõtteid ja minnes koos neid vaatama ja miks mitte ka koos tööd tegema. Lapsevanem on kõige esimene ja kõige olulisem inimene, kes saab suunata noort märkama ka igapäevaselt töömaailma oma ümber. Mida inimesed meie ümber teevad ja kas sulle ka see tegevus meeldiks? Mis meeldib, mis ei meeldi? Mis huvitaks? Mis sul tuleks hästi välja? Mida ja kus tuleks selleks õppida, et teatud tööd teha? Need on küsimused, mida lapsega koos arutada. Huvi saab äratada muidugi ka koolis pakkudes noortele infot töömaailma kohta, külastades ettevõtteid või suunates neid iseseisvalt erinevate erialadega tutvuma või seostades õppeaineid reaalse elu ja töömaailmaga. Lisaks enese tundmisele on töömaailma tundmine teine väga oluline karjäärijuhtimise pädevus.

Neljas päev põllul. Sajab. Jälle olen läbimärg. Nüüd on külm. Jope selga ja müts pähe! Lapsevanemaid koos lastega täna ei ole põllul. Täna oleks meid siia rohkem vaja. Et kõik küpsed marjad olemasolevate jõududega ära korjata, selleks peaksime kõik siia jääma vähemalt üheksaks tunniks… See oleks väga valus. Omanik teeb ettepaneku, et kes saab ja vähegi jaksab, tuleb ka homme. Puhkepäev jääb vahele. Ka see on valus. Siiski tehtav.

 Aga kuidas teha nii, et tööjõudu põldudele oleks piisavalt?

Kui rakendaks töötuid? Kuna maasikate korjamine on füüsiliselt raske, siis välistame need, kel on osaline töövõime, kes tervise tõttu ei saa selliseid pikki töötunde erinevates asendites ja kuumuses teha, kel vanuse tõttu vähem võhma, kel väikesed lapsed ja neid ju üksi ei jäta varahommikul, kel on muud olulised toimetused (lähedaste hooldamine, oma aed jms), kellel liiga pikk sõit põllule ja ei tasu ära. Välistame ka need, kes on just töötuks jäänud kuna see võib tähendada seda, et inimene puhkab. Väljateenitult. Vahel on karjääris oluline võtta aeg maha ja mõelda, mida ja kuidas edasi ning vahepeal puhata. Välistame ka need, kellele selline praktilist laadi töö lihtsalt ei sobi - inimene ongi pigem vaimse töö tegija, tundide ja päevade kaupa maasikate noppimine ei lähe piisavalt kiiresti.  Kellelgi on parasjagu ilmselt käsil ka mõni põnev koolitus või osalevad tööklubi teenusel.  Niimoodi välistades saame tõdeda, et sobiks vast 1000-st 100-le? …50-le?

Mõni neist siiski ongi siin põllul kohal. Kindlasti on inimesi ka teistel maasikapõldudel. Aga sellest on vähe. Seega me vajame inimesi sealt, kus on rohkem inimesi. Näiteks Ukrainast. Põllul ongi ukrainlasi.  Nad ütlevad, et kui peaks ainult maasikaid korjama, siis oleks elu ikka nii raske, et ei olekski siin. Nad teevad ka muid töid, roteeruvad. See tähendab, et erinevatel päevadel teevad erinevaid liigutusi ja tegevusi, see omakorda tähendab, et tulebki osata talus ka muud teha kui vaid marju korjata. Siit omakorda jõuame selleni, et talud ja farmid vajavad motiveeritud kvalifitseeritud tööjõudu, inimesi, kes oskaks ja suudaks teha väga erinevaid töid. See lahendaks ka maasikate probleemi. Kui aga talus ongi panustatud vaid maasikatele ja aastaringset tööd ei olegi pakkuda, siis tõenäoliselt tuleb leida teistsugune personalistrateegia ja välja töötada sobiv ja nutikas tootmismudel. Selge on see, et iga tootja peab tegema arvutusi - kuidas, mida ja millises mahus ja millise hinnaga on tasuv toota. Tõenäoliselt vaid strateegia „jaanipäevaks tööpakkumine FB-sse“ ei tööta.  Näiteks eelpool nimetatud farmerist sõber Austraaliast kasvatab vilja 7000-l hektaril ja farmi ainus töötaja on ta ise. See on võimalik, kuna kõik on väga nutikalt läbi mõeldud ja analüüsitud, on suured kogemused, head masinad ja väga pikad tööpäevad. Kui on parasjagu vaja nelja kätt, siis tuleb naaber appi. Vahel vajadusel on abiks ka seljakotiga rändajad, näiteks kivide korjamisel. Lisatööjõudu kasutab vaid siis, kui on väga rikkalik saak, vilja äraveoks. See on elustiil, mille valimine toob kaasa 7 kuud pikki tööpäevi ja 2 kuud ülipikki tööpäevi, mil magamine on vaid 2-3 tundi öösiti kombaini katusel. Aga see elustiil toob kaasa ka talvel 2-3 kuud puhkust ning kui Ilmataat piisavalt kaasa töötab, siis ka hea kasumi. Iga valitud amet toob kaasa oma valud ja võlud. Iga katsetatud töö annab aimu, mis on see valu, mille oled nõus välja kannatama, et tunda seda võlu, mis paneb silmad särama.  Mulle endiselt maasikad maitsevad.

 Viies päev põllul. Kolm tundi läheb märkamatult, kiirelt kulgedes. See ongi „flow“, millest motivatsiooniteooriates räägitakse. Kliima on paras, väike tuuleke on värskendav. Kindel vilumus on saavutatud. See ei ole küll alati just 13 kg tunnis, aga see kiirus on nüüd püsivalt enamvähem 8-10 kg. Noppimine käib just parajas tempos.  Mönus. Kuulame vaikust ja linnulaulu, siis jälle ka jutustame. Keegi ka laulab. Mõni liigub vasakult paremale, teine hoopiski vastupidi. Job crafingut ehk kohandada oma tööd endale sobivamaks on võimalik teha ka siin. Aeg-ajalt tuleb keha sirutada, siis oleme kõhuli või selili. Vaatame teismelisega koos pilvi. Ta teab rääkida mulle, kuidas pilved tekivad ja kuhu nad kaovad. Ja et looduse jälgimine on huvitav. Leiangi enda käe pealt sitika ja arutame, et kes ta olla võiks ja mida kasulikku tema täna maailma loob. Karjäärijuhtimise seisukohalt on väga oluline olla uudishimulik ja märgata enda ümber toimuvat, olgu need kasvõi pilved või sitikas. Algul märkad sitikat, hiljem võib-olla huvitavat ehitist, siis mingit huvitavat ideed, sealt edasi tekivad enda mõtted ja ideed. Samal õhtul lobisesin ärimehest sõbraga. Ta tundis huvi, kuidas mul läheb, seega rääkisin talle oma päevast ja kuidas kaastöötajaga pilvi vaatasin. Sõber ütles, et just uudishimu on väga tihti äriideede alus. Kuidas muidu tead, mida inimesed vajavad või võiksid vajada, kui sa ei tea, mis maailmas toimub? Uudishimu õpetab märkama ja alustada võib tõepoolest kasvõi pilvedest.

Kuues päev põllul. Korjan ja tõden, et ilmselt tuleb ka seitsmes päev ja ka kaheksas. Kaheksa tundi korjatud, liigun koju. Seekord ostan ka ise maasikaid endale kaasa. Korjaja saab maasikaid soodushinnaga. Koduvärava juues näen naabrit ja nähes mu maasikaid ta küsib, et kes neid maasikaid seal põldudel küll korjamas käivad. Eks ikka inimesed. Inimesed nagu mina ja sina - kõigil kaks silma, nina ja suu ning kellel on aega ja tahtmist. Ma usun, et ma lähen veel. Kerge see töö ei ole, aga ma endiselt armastan maasikaid ja nalja saab ka.